Kliimapoliitikasse uputatakse triljoneid, kuid kasu on marginaalne

Kui maailma juhid ja mõjuisikud kogunevad New Yorgis ÜRO peaassambleele ja kliimanädalale, põrkavad kokku kaks eriilmelist maailma: rikaste riikide eliit, kellel on kinnisidee võidelda kliimamuutustega, ja arenguriigid, kes võitlevad vaesuse, nälja ja haigustega, kirjutab politoloog Bjørn Lomborg.

Rahvusvahelist Maa päeva tähistades võib kergesti tekkida mõte, et maailm on keskkonnakrahhi äärel. Meid külvatakse pidevalt üle kohutavate ennustustega saabuvast kliimakatastroofist ja hoiatustega planeedi eelseisvast hävingust. Kuid see on eksitav. Paanikasse laskumise asemel peaksime korraks mõtlema, kui palju oleme juba suutnud keskkonna parandamiseks ära teha – ja mõistma jõukuse võtmerolli selle võimaldamisel, kirjutab mõttekoja Copenhagen Consensus president Bjorn Lomborg.

Küsige Saksamaa ja Suurbritannia peredelt, mis juhtub siis, kui riiklikku energiavõrku lisandub üha rohkem väidetavalt odavat päikese- ja tuuleenergiat, ning nad oskavad teile öelda: nende elektriarved lähevad palju kallimaks. See on vastuolus kõigega, mida meile räägitakse. Roheline energia peaks olema uskumatult odav. Aga meile ei räägita kogu tõde, kirjutab Bjorn Lomborg, mõttekoja Copenhagen Consensus president​.